Diplomaatiliste suhete ajalugu

Itaalia tunnustas Eesti Vabariiki 26. jaanuaril 1921. Itaalia esimene saadik Eestis oli Agostino Depretis, kes alustas tööd veebruaris 1921. Enne Teist maailmasõda tegutses Eestis ka Itaalia Kultuuriinstituut, mida juhatas Itaalia ajakirjanduse suurkuju ajaloolane Indro Montanelli.

Juunis 1921 andis oma volikirja üle Eesti esimene diplomaatiline esindaja Itaalias Karl Robert Pusta, kes samaaegselt oli Eesti saadik Prantsusmaal ning resideeris Pariisis. Eesti esimene Roomas resideeriv saadik oli Karl Tofer (1927-31). Lisaks Roomas asuvale saatkonnale asusid mitmes Itaalia linnas (Genuas, Milanos, Napolis, Palermos, Triestes) ka Eesti aukonsulid.

Itaalia taastunnustas Eestit 27. augustil 1991, Eesti ja Itaalia diplomaatilised suhted kehtestati taas sama aasta 31. augustil. Itaalia esimeseks suursaadikuks iseseisvunud Eestis oli Carlo Siano (1991-1996). Itaalia esindajaks Eestis on olnud ka suursaadikud Roberto Martini (1996-1999), Luchino Cortese (1999-2002), Ruggero Vozzi (2002-2005), Fabrizio Piaggesi (2005-2009), Rosa Maria Chicco Ferraro (2009-2012). Eelmine Itaalia suursaadik Marco Clemente asus oma riiki esindama 2012. aastal ja lõpetas siin töö 2016. aasta novembris. Praegune Itaalia suursaadik Filippo Formica andis president Kersti Kaljulaidile oma volikirja üle 20. detsembril 2016.

Eesti saatkond Roomas alustas taas tööd 1996. a septembris ajutise asjuri Ruth Lausma juhtimisel. Septembrist 1998 kuni maini 2002 oli Roomas Eesti esimeseks taasiseseisvumisjärgseks suursaadikuks Jaak Jõerüüt. Seejärel esindas Eestit aastatel 2002-2006 Jüri Seilenthal, aastatel 2006-2010 Andres Tomasberg ning aastatel 2010-2014 Merike Kokajev. Suursaadik Celia Kuningas-Saagpakk andis president Giorgio Napolitanole oma volikirja üle 17. septembril 2014.

Eestit esindavad Itaalias ka kuus aukonsulit: Luigi Cecchini Firenzes, Eugenio Kielland Genovas, Giuseppe Barranco di Valdivieso Milanos, Gaspare Panfalone Trapanis (Sitsiilias), Piero Bettini Veneetsias ning Giuseppe Iazeolla Baris.